Selle näidendi, mis mullu valiti viie Soome parima teatriteose hulka, kirjutas Benft Ahlfors Soome tuntud ja armastatud vanema põlvkonna näitlejale Lasse Pöystile. (Muide, ka „Viimane sigar“ - meie repertuaaris 1.novembrist 2007 – oli kirjutatud samale suurepärasele koomikule.) Autor kirjutab nii:
Oli kolm põhjust, miks see näidend sai kirjutatud.
Esimene põhjus oli üksindus Helsingis, vanade inimeste üksindus. See paistab harva välja, kuid aeg-ajalt vilksatab ajalehtedes. Igal aastal maksab linn kinni umbes kahekümne linnakodaniku matused. Neil inimestel ei ole lähedasi ega sugulasi. Mõni neist on – kes teab - lamanud kodus surnuna oma paar nädalat – keegi ei ole taga igatsenud. Kuidas möödusid need elud, mis niimoodi lõpevad? Seda ei või teada mina, kes ma olen alati saanud elada perekonna ja sõprade keskel. Võin ainult aimata.
Teine põhjus oli lift, aadressil Eerikinkatu 9, Helsingi – seal asub minu töötuba. See oli stiilne lift ja mina armastasin seda. Vanaduspäevil ilmus sellele ainult üks viga – see keeldus liikumast. Niisiis vahetati see välja. Kahjuks ei jäetud alles ei vana kesta ega sisu, vaid kogu lift asendati isikupäratu ja halli kaadervärgiga. Selle vastu ei ole mul mingisuguseid tundeid, aga see töötab. Ja üllataval kombel on see toiminud ka inspiratsiooniallikana.
Kolmas põhjus oli Lasse Pöysti.
Bengt Ahlfors
